Detektiiv on lugu, milles jutustatakse kuritegu ja püüdlusi seda lahendada, ning seda iseloomustab see, et lugeja teab fakte samaaegselt tegelastega, erinevalt detektiiviromaanidest, kus mõrva avastab tavaliselt reamees detektiiv või politsei. Ühed olulisemad detektiivilugude autorid on Edgar Allan Poe, Agatha Christie ja Arthur Conan Doyle.
Detektiivjuttudel on tavaliselt kiire tempo ja üllatav lõpp ning need on täis põnevust. Tihti on mõrvar ootamatu tegelane ja lugeja peab avastama, kes ta on, nende vihjete kaudu, mis kogu loosse on jäänud.
Hea detektiiviloo kirjutamiseks on oluline luua salapärane atmosfäär, samuti on vaja huvitavaid ja mõistatuslikke tegelasi. Mõrv on tavaliselt vaid loo alguspunkt ja tõeline mõistatus seisneb mõrvari motivatsiooni ja kuriteo toimepanemises.
Politseilugu – Definitsioon, liigid ja omadused
https://www.youtube.com/watch?v=MGbINCXwohI
Politseiloo tunnused
https://www.youtube.com/watch?v=NHPrH0jBQoQ
Detektiivjutul on tavaliselt keeruline süžee või argument.
Detektiivromaani iseloomustab see, et lugeja teab kuriteo fakte alguses, erinevalt mõistatusromaanist, milles lugejal pole aimugi ja ta peab loo arenedes avastama kuriteo elemendid.
Detektiivloos on detektiiv tavaliselt peategelane ja sageli ka loo jutustaja. Detektiivlood on sageli ühiskonnakriitikud.
Politseižanr kujunes Euroopas välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Krimiloo tegelasi kujutatakse üldiselt inimestena, kellel on oma motiivid ja sisemised konfliktid.
Detektiiv, mõrvar ja ohver on politseiloo kolm keskset tegelast. Detektiiv on peategelane ja see, kes mõistatuse lahendab. Mõrvar on kaabakas ja ohver on isik, kes on mõrvatud.
Detektiiv peab kasutama oma luureandmeid, et välja selgitada, kes on mõrvar. Tõele jõudmiseks peate vihjeid ja fakte analüüsima. Mõnikord saab detektiivi aidata elukaaslane või politseikoer.
Mõrvar on üldiselt intelligentne ja kalkuleeriv inimene. Tihti on tapja ajendatud rahast või ahnusest. Mõnikord võib tapja olla impulsiivne ja ebakindel.
Ohver on tavaliselt süütu inimene. Mõnikord valitakse ohver juhuslikult. Muul ajal valitakse ohver seetõttu, et tal on midagi, mida tapja soovib või vajab.
Detektiivloos ei tea lugeja sageli lõpuni, kes on süüdlane.
Detektiivloos ei tea lugeja sageli lõpuni, kes on süüdlane. See on osa žanri veetlusest, kuna lugeja püüab pidevalt ära arvata, kes on tapja. Sageli on mõrvar keegi, kes pole algusest peale ilmne, mis muudab detektiiviloo veelgi huvitavamaks.
Detektiivlood kipuvad olema tumedad ja ähvardavad ning põnevuse atmosfäär, mis hoiab lugejat põnevuses.
Detektiivlood kipuvad olema tumedad ja ähvardavad ning põnevuse atmosfäär, mis hoiab lugejat põnevuses. Süžee keerleb tavaliselt kuriteo ümber ja sageli jääb lugeja uurimise vahele, püüdes koos tegelastega mõistatust lahti harutada.
Nendel lugudel on sageli üllatav lõpp, sest sageli osutub süüdlaseks keegi ootamatu.
Detektiivjutte võib olla väga lõbus lugeda, kuna need pakuvad põnevat ajaveetmise viisi. Kui teile meeldivad saladused ja teile meeldib teada saada, kes kuriteo toime pani, siis tõenäoliselt naudite selle žanri lugemist.
Detektiivlugudel on tavaliselt üllatav või ootamatu lõpp.
Lugeja võib süžeest ja tegelastest tunda huvi. Detektiivlood esitavad sageli mõistatuse, mille lugeja peab lahendama. Detektiivlood võivad olla naljakad, hirmutavad või dramaatilised. Mõned krimilood keskenduvad kuriteo uurimisele, teised aga kurjategija jälitamisele.
